3 tippu

ehk miks mul jalad valutavad.

Ühel töökaaslasel tuli heast peast mõte läbi teha 'Three Peaks Challenge'. 24 tunni jooksul tuleb jõuda Shotimaa, Inglismaa ja Walesi kõrgeima tipu otsa. Konks on selles, et tipud eraldi võtavad aega kokku 14 tundi, ja sõidud nende vahel teised 14 tundi, ehk siis napilt on aega, kui tahaks veel peatuda ja riideid vahetada jne.

Ilmateade polnud absoluutselt lubav - vana naaber Tim, kes Walesi tippu on teinud mitu korda, hüppas viimasel hetkel alt ära, sest 'you must be an absolute masochist to attempt it this weekend'. Äiksetorme, üleujutusi ja tugevaid tuuli lubati.

Igaljuhul reedel panime töölt ajama, sõitsime 7 tundi põhja poole, magasime autos kuskil mägede vahel (koos Timiga jäi ka Timi telk tulemata), ja siis laupäeval starti.

Viiest hakkasime pihta. Shoti tipp Ben Nevis tuli 4:15-ga, lund oli ka, sai lumeingleid teha. Siis kiirelt Inglismaale, kolmveerand kolm hommikul Scafell Pike'i peale, sinna kulus ka oma 3:30. Varahommikune ja sürr oli. See et algul kohe tuli üle oja minna, mis suure vihmaga kenaks jõeks oli paisunud ja poolde säärde ulatas ja jalad absoluutselt märjaks tegi aitas ainult kaasa. Siis Walesi, aga oh häda parkida ei olnud kuhugi. Auto jäi viis kilomeetrit eemale, tuli natuke rohkem lihtsalt jalutada. Wales ja Snowdon ei olnud üldse sõbralik - 20 m/s tuul mäe peal, vihm ja külm, aga ikka tegime hea ajaga, 3 tundi. Isegi paari logistikaveaga (kas minna alla püstloodis kaljust või normaalset rada mööda) ja parkimisvaludega olime lõpuks 2 tundi graafikust ees. Eks me jalutasime ka suht kiirelt üles ja tulime jooksuga alla mägedest.

Pilte ei ole, sest näha polnud midagi - vihm ja udu igal pool, Inglismaa oli üle ujutatud. Google Image Search aitab. 54 tunni jooksul 2000 km maha sõitnud, 24 tunniga 45 km mägesid jalutanud ja 0 tundi maganud - ei tundu endale normaalse inimesena, aga väga vahva oli.

Nüüd siis seda und tagasi tegema.